Ühekorraplasti vaba laulupidu: keskkonnale paremgi kui üleriigiline koristuspäev!

Põhja-Ameerika vabaühendus Upstream, mille siht on jätkusuutlik jäätmevaba tulevik, korraldas märtsi lõpus veebiseminari korduskasutussüsteemide rakendatavusest suurüritustel. Arutelus osalesid teiste hulgas kahe korduskasutatavaid nõusid (ja nende pesemist) pakkuva ettevõtte eestvedajad – Ryan Everton ettevõttest TURN ja Michael Martin ettevõttest r.Cup/r.Ware.

Vahendame vestlusest kõlama jäänud lahendusi, vastuseid korduma kippuvatele küsimustele ning julgustavaid sõnumeid kokkuvõtvas blogipostituses.
Salvestis on aga ka järelvaadatav siin.

Upstreami tegevjuhi Matt Prindiville’i hinnangul tekib keskmisel u. 18 000 kohaga staadionil, mis võõrustab 300 üritust aastas u. 5,5 miljonit ühekordset topsi vm nõud aastas. See omakorda tähendab 64 tonni plastjäätmeid ja 240 tonni CO2 ekvivalenti, mis võrdub umbes 120 tonni kivisöe põletamisega.

Eesti rahvusstaadion Lillekülas mahutab küll vaid napilt 15 000 inimest ning täismajaga üritusi toimub aastas ilmselt pigem kümmekond kui paarsada, ent see ei tee plastireostuse probleemi Eestis kuidagi olematuks.

Eriti, kui arvutada seda mõju hoopis lauluväljaku põhjal. Ja eriti, kui mõelda meie tähtsaimatele ja ühtlasi populaarseimatele rahvusüritustele nagu laulu- ja tantsupidu.

Kas suurüritustel on üldse alternatiivi ühekorranõudele?

Elutsüklianalüüs (Life Cycle Assessment, LCA) hindab toodete ja teenuste keskkonnamõju toorme hankimisest kuni jäätmekäitluseni, võttes arvesse ka seda, kuidas ja kui kaua neid tooteid tarbitakse. Neid võib teha ka erinevatel tasemetel ja erinevaid aspekte arvestades või välja jättes.

Seminarilt jäi kõlama, et üldjuhul võib elutsüklianalüüside põhjal kindlalt väita, et korduskasutatavad nõud on keskkonnale paremad, (olgu nad siis nt alumiiniumist või polüpropüleenist), võrreldes näiteks 300 või 550 kasutuskorda – ning seda ka siis, kui kõrvutada korduskasutusnõusid biopõhiste ühekorrapakendite või täiel määral ümbertöötlusesse jõudvate alumiiniumpakenditega. Link uuringule

Ent ühe ettevõtte jaoks on keskkonnaargumendi kõrvale harilikult tarvis ka teisi, eriti finantsilisi argumente, mis paneks korduskasutatavaid nõusid suurüritustel eelistama ühekordsetele.

Milliseid argumente kasutavad vebinaril oma kogemusi jaganud r.Cup ja TURN? Ja kes nad üldse on?

r.Cup on tänaseks jõudnud tuhandete suurüritusteni tosinas riigis (sh Euroopas) ja üle 70 linnas, hõlmates spordiüritusi, kontserte ja festivale – ka koostööd selliste staaridega nagu U2, Bon Jovi, Rolling Stones jt. Ettevõtte siht pole ainult nõusid pakkuda, vaid neid ka pesta ja puhastada, teha ürituste käigus koostööd nii kogukonna kui kohalike terviseametnikega, hoida oma inventaril silma peal, selgitada keskkondlikke kasusid oma klientidele jpm.

TURN katab enda sõnul 90% üritusturust Austraalias ja selle ümbruses, olles eelkõige oma arenguteel keskendunud muusikafestivalidele, aga võimaldades tänaseks korduskasutusnõusid ka mujal, nt lennujaamades. Selle ettevõtte märksõnad võivad vebinaril kuuldu põhjal olla näiteks mängustamine, aga ka nutikonteinerid ja mobiilsed pesulad, mis on ilmselt aidanudki turgu laiendada ka mujale maailma.

Nende kahe ettevõtte näitel võib öelda, et ka suurüritustel on korduskasutus võimalik.

Et saada lõpptarbijat ja toitlustusäri harjumusi muutma, on vaja läbi mõelda mõned nüansid

Nii keskkonna kui ka ettevõtte jaoks on oluline saada tagasi 90 või enam protsenti oma korduskasutusnõudest. Strateegiaid ja võimalusi on siin erinevaid. Kui eurooplased on ehk harjunud pandisüsteemidega, jäi maailma teisele poolkerale keskendunud virtuaalvestluselt kõlama, et pant seab eelkõige skaleerimisele (ja seega ka suurüritustele) mõeldes liialt tõkkeid, seda nii äridele kui lõppklientidele mõeldes.

Kuidas aga saada siis inimesi topse üldse tagastama? r.Cupi juht Michael Martin tõi välja, et sõltuvalt turust ja piirkonnast võibki olla tagastama panev tegur erinev, kusjuures nemad teevad õigete nn nuppude ja võimaluste leidmiseks, katsetamiseks ja analüüsimiseks koostööd ka käitumispsühholoogidega.

Üks tutvustatud tagastamisärgitaja on mängustamine, sh erinevate loteriide kasutamine. Kui nt iga tagastatav nõu muutub automaatselt loosipiletiks, paneb see eriti just TURNi kogemuse põhjal inimesi aktiivselt kaasa tegutsema, kusjuures olulise osa teiste poolt laokile jäetud nõudest toovad tagasi need, kellele pakub erilist põnevust ja huvi just loosis osalemine.

Kui nõude tagastamine nende ostukohta või üksikutesse tagastamistelkidesse teeb eriti just suurüritustel logistika keeruliseks, siis arvukad konteinerid, sh nn nutikonteinerid ja mängustamine aitavad neist muredest mööda. Tõsi, pidev looside korraldamine võib ehk tekitada põhjendatud küsimusi, kas nõud jõuavad tulevikus tagastamispaika ka ilma järjekordset loosi korraldamata, või milline on ettevõtte suutlikkus korraldada aina uusi piisavalt motiveerivaid loose.

r.Cup/r.Ware nimetas tagastamisaktiivsust parendava tegurina ka automatiseeritud tagastamiskonteinereid, mis ühelt poolt teevad tagastamise lihtsaks ja kiireks, teisalt aga pakuvad taas põnevust erinevatele pereliikmetele, olgu nendeks siis avastamisrõõmsad lapsed, tehnikahuvilised või lihtsalt uudishimulikud täiskasvanud.

Järgmise võtmetegurina nimetas r.Cup/r.Ware’i juht Martin aga inimeste harimist ja kõiksugu koolitusi. Koolituste ja ka klientide ning lõpptarbijate harimise käigus peaks vastuseid otsima ja pakkuma päris paljudele küsimustele. Kuidas müügipunktides kliente õigesti juhendada ja motiveerida? Miks on ürituse külastajana oluline anda oma panus keskkonnahoidu just oma sööginõude tagastamise näol? Ja kuidas kõige paremini tagastuskonteineri juures kliente toetada, et neile jääks korduskasutusest igati hea ja motiveeriv kogemus ka edaspidiseks?

Ja need on vaid mõned näited teemadest, milles inimesed, olgu ettevõtted või teenindajad, kliendid või korraldajad, koolitamist võiksid vajada.

Eestis on Acento seni ainus ettevõte, kes nõustab üritusi nii keskkonnahoidlikkuse teemal laiemalt kui ka abistab praktilise korraldusega.

Lõpetuseks tõi Michael Martin välja, et väga paljud meist tahavad lihtsalt teha õigeid asju õigesti. Sestap piisab sageli headest juhendmaterjalidest (plakatid, nähtavad konteinerid jms), positiivsest ja motiveerivast suhtumisest ümberringi, et korduskasutatav nõu leiaks pärast söömist-joomist tee õigesse konteinerisse.

Miks aga üks toitlustusettevõte peaks tahtma ühekorranõude asemel korduskasutusele üle minna, kui keskkonnahoid ei olegi veel kõige veenvam argument?

Kui korduskasutusettevõtte suudab pakkuda sobivat lahendust, siis peaks kõige kiiremini ja silmaga nähtavam areng müügiärile olema aga vabanenud (lao)pind. Ühekorranõud võtavad ruumi: neid peab alati olema piisavalt varuks ning et suurema koguse ostmine on odavam, kipubki laoruumides seisma suur kogus topse, karpe, kausse ja kaasi. Vähemalt nii r.Cup’i kui TURNi ärimudelite korral annab korduskasutussüsteem ettevõttele võimaluse laopinda vabastada, sest nemad vastutavad selle eest, et toitlustusäril oleks piisavalt (puhtaid) nõusid ning et mustad nõud jõuaksid kogumiskonteineritesse ja sealt ka pessu – ja uuesti ringlusesse.

Nii r.CUP kui TURN on oma mudelid üles ehitanud selliselt, et toidunõude hind ei ole ärikliendile (ega ka tema kliendile) ühekorranõudega võrreldes väga erinev. Michael Martin r.Cup’ist teadis veel lisada, et parema kvaliteediga nõudega, mida korduskasutusnõud üldjuhul on, kipub toitlustusettevõtete käive hoopis suurenema. Seega: igal juhul profit!

Kokkuvõttes on nii Michael Martini kui Ryan Evertoni sõnul kogemus parem nii lõppkliendile kui ka toitlustusärile. Nõude kasutamine ja tagastamine on vaja teha lihtsalt heaks kogemuseks, mis võib hõlmata mängulisust, aga kindlasti ka teadmist ja head tunnet sellest, et kellegi kasutatud topsist ei saa keskkonda kahjustavat prügi. Kusjuures oluline on ka ürituse ajal ja/või selle järel ka avatult ja avalikult jagada keskkonnahoiuga seotud tulemusi, keskkonnamõju, mida on ennetatud või vähendatud: inimesed on ka seda infot lugedes tänulikud ja rõõmsad.

Oleme seni kippunud ärikuludest pahatihti välja vätma mõju ja kogukulu tervele planeedile ja keskkonnale, ent massiliselt ühekorranõusid kasutades kannaks selle kulu lihtsalt keegi teine: näiteks meie ise indiviididena, meie järgnevad põlved oma elukvaliteedi, tervisemõjude jms näol.

Seepärast aina enam korraldajaid ja müügiettevõtjaid seisabki nii külastajate kui ka iseenda südametunnistuse tõttu silmitsi küsimusega, mis on kavandatava (suur)ürituse ökoloogiline      jalajälg – ja kas meie kogukond on tänasel päeval valmis sellele ka alla kirjutama.

Olgu, veensite mind ära! Aga kust alustada?!

Suurürituse korraldaja, korduskasutusnõude (ja pesu) pakkuja, aga ka iga kohaletuleva toitlustaja jaoks tähendab see, et muutus peab olema hoolega kavandatud. Aga arvestada tuleb ka, et ilmselt vähemalt esimestel kordadel esineb omajagu segadust, apsakaid, möödalaskmisi, mis hoolika planeerimise puhul on osaliselt prognoositavad ja ennetatavad – ning mis võimaldavad järgmisteks kordadeks veel paremini valmis olla.

Eks igal ettevõttel on oma eelistused, kellega, millises järjekorras ja kuidas oma aja- ja tegevuskava läbi mõelda. Veebiseminaril osalejad loetlesid päris palju erinevaid küsimusi ja nurki, millele nad soovitasid läbi mõelda. Siin lihtsalt mõned näited:

• Mis on see, mis paneb inimesi, konkreetse ürituse külastajaid korduskasutatavaid nõusid kogumispunktidesse tagastama?
• Kui palju on korduskasutatavaid nõusid tarvis – ja milliseid keskkonnasõbralikke alternatiive (nt „tule oma topsiga“) veel on?
• Kes korraldab topside äraveo? Kas ringpakendi omanik ise või tellib ta vedaja(d)? Ja/Või suudetakse organiseerida mobiilsed pesulad, mis võimaldavad (osalist) pesu ka kohapeal?
• Kuhu ja millised sildid ürituse alale peaksid tekkima?
• Kes ja millise mudeli alusel arvutab kokku keskkonnamõjud: nii need, mida soovitigi ühekorranõude kasutamata jätmisega ennetada, kui ka need, mis ürituse lõpuks selguvad, võttes arvesse tegelikku külastajate arvu, tegelikult kasutatud nõude arvu jms?
• Kuidas on ürituse õnnestumisse haaratud sotsiaalmeedia?
• Millised võivad olla inimeste KKK-d – ning kuidas vastuseid neile aegsasti kommunikeerida?

Kui seda tundub korraga liiga palju ja segamini, siis Eesti kontekstis võiks appi tulla jällegi Acento, kelle kodulehelt leiab esimesi ideid nii väiksemateks kui suuremateks sammudeks.

Oluline on ilmselt iga osapoole jaoks, et külastaja kui lõpptarbija jaoks ürituse nauditavus ei muutu halvemaks, vaid paremaks. Siin saavad parema kvaliteediga nõud, aga ka tunne, et tehakse ühiselt keskkonna jaoks olulist asja, olla märkimisväärsed tegurid.

Teadupoolest läheb tarvis „tervet küla“, et teha süsteemseid muutusi.

Ja kus oleks kõige parem sellist üle-eestilist muutust juurutada kui mitte laulu- ja tantsupeol, kuhu tullakse beebidest hallpeadeni kokku nii Saare- kui Setomaalt, nii Virust kui Võrust, nii linnast kui maalt?! Kui tahtmine on olemas, leiab ilmselt ka liitlasi nii rohelise kooli liikumise, Tallinna kui rohepealinna ning erinevate vastutustundlikult mõtlevate ettevõtete, samuti Acento ning nende seniste ja tulevaste koostööpartnerite hulgast. On vaja vaid julget pealehakkamist. Mis on teadupoolest pool võitu!