Viis viisi, kuidas improteater on mind õpetanud olema parem koolitaja

Kadri Kalle, Teeme Ära Sihtasutuse haridusprogrammide juht Foto: Alina Birjuk

Autor: Kadri Kalle, Teeme Ära Sihtasutuse haridusprogrammide juht

Viimased kaks aastat olen vedanud BEZWA projekti (Building a European Zero Waste Academy) ja see on pannud mind avastama palju uut õppimise ja õpetamise kohta. Kõige huvitavam on aga olnud avastus, kuivõrd sarnane võib hea õpetamine olla improteatriga, mis on üks mu hobidest. Minu üldistest uutest arusaamadest õppimise kohta saab inglise keeles lugeda siit, selles postituses toon aga välja viis impro ja õpetamise ühisomadust. Miks? Sest nagu improteater, on ka meie lähenemine õppimisele midagi hoopis teistsugust.

1 – Kontrollist lahtilaskmine

Eriti just algajate koolitajate puhul on tavaline, et kõik on viimseni planeeritud, mis minutil mis slaid tuleb ja kuidas töötoa lõpuks kenasti oma Powerpointiga õigel ajal lõpetada. Sest eriti rumal on ju õppijate ees oma plaaniga ummikusse joosta. Õpetamine-õppimine on aga kahepoolne suhtlus, kus üks pool ei saa kõike kontrollida. See on sarnane improteatriga, kus mõlemad näitlejad panustavad just omajagu stseeni, pidevalt märgates, et üksteise ideedest mitte üle sõita, vaid neid vastu võtta ja koos nii lugu luua. Impronäitleja jälgib ja kuulab alati oma partnerit. Samamoodi peame koolitajatena kuulama oma õppijaid ja aktsepteerima, et kui mingi asi on õppijatele arusaamatu, peame sellele rohkem aega pühendama ja ei pruugi saada oma esialgse stsenaariumi järgi edasi minna.

2 – Oluline on see, mis on praegu siin

See on sarnane eelmise punktiga. Improstseenid sünnivad kohapeal ja impronäitlejad kasutavad üksteise reaktsioone, et selle baasilt lugu edasi viia. Kõige olulisem on märgata, mida su lavapartner sulle just ütles, ja sellele reageerida. Kuigi õpitegevustes ei pea me kõigele, mida õppijad teavad, nii tugevalt reageerima, peame neid pidevalt märkama ja aru saama, et õppida saab ainult seda, millele õppija keskendub. Kuigi meil võis olla kindel plaan, mis teemad me oma töötoas tahtsime läbi võtta, ei saa me ignoreerida seda, mis küsimused ja teemad võivad seal spontaanselt tekkida. Kui tekkinud küsimus pole just täiesti teemast mööda, tasub alati sellel peatuda, sest kui ignoreerida õppija siirast huvi selle nimel, et oma esialgu planeeritud kava läbi teha, siis tapame sellega õpikeskkonna samamoodi, nagu tapame lavapartnerit ignoreerides improstseeni.

3 – Oluline pole kiirus, vaid täpsus ja tähelepanelikkus

See on lause, mille mulle kunagi ütles minu esimene improõpetaja Toivo. Ja see on vägagi tõsi. Aeg on asi, millega enamik koolitajaid pead murrab. Kunagi pole piisavalt aega, et kõike arutada, teema korralikuks käsitlemiseks on alati rohkem aega vaja. See toob tihti kaasa selle, et kipume kiirustama ja panema oma koolitustesse liiga palju infot. Samamoodi kipuvad algajad impronäitlejad stseene infoga üle kallama ning kiirustama nii rääkimise kui tegevustega, nii et lõpuks on kõigi ajud ülekoormatud ja publik segaduses, et mis nüüd just toimus. Koolitajana oleme enamasti mingi valdkonna eksperdid ja kipume unustama, et õppijatel võtab sama hulga info läbitöötamine oluliselt rohkem aega, sest see on uus. Nii nagu improstseen, vajab ka õpitegevus pause, et aju suudaks väljaöeldud infot registreerida, seedida, siduda juba olemasoleva infoga. Nagu improsteen, on ka õpitegevus palju parem, kui võetakse aega mingisse tegevusse minna, seda sügavamalt uurida, ja et oleks aega küsimuste tekkimiseks.

4 – Viga on kingitus

See on üks impro põhitõdesid. Stseen, kus kõik läheb ladusalt ja midagi erilist ei juhtu, on parimal juhul lihtsalt igav. Kui keegi teeb vea, kasvõi näiteks mõnda sõna valesti öeldes, võib see olla näitlejatele inspiratsiooniks – nüüd saab sellest luua stseeni ilmestava omapära. Samamoodi on vead alati hinnatud improproovides, kus harjutame järjest paremaid karaktereid ja lugusid looma. Viga annab võimaluse aru saada, mis töötab ja mis mitte, kus on võimalik komistuskivi ja kus seda kivi oma kasuks saab pöörata. Kuigi vigadest rääkimine on muutunud veidike normaalsemaks, kardavad siiski õpikeskkonnas üldjuhul vigu teha nii õppijad kui koolitajad. Kuid nagu impros, on ka õppimises viga kingitus, sest ka seal näitavad vead, mis töötab, mis mitte ja kus tuleb veel rohkem õppida. Nagu impros õpime oma vigu mitte häbenema ja neid lausa publiku ees tegema, peaksime ka koolituskeskkonnas vigu kui kingitusi avalikult tervitama.

5 – Mis meid tegelikult motiveerib?

See on sügavam küsimus, mis kindlasti nõuaks rohkem aega ja peatumist. Võibolla just keskkonnateemade õpetamisel on see huvitav tähelepanek. Improsteenides me püüame luua küll kohati veidraid olukordi, kuid usutavaid karaktereid. See tähendab, et näitlejatena peame kohapeal selle karakteri looma ja püüdma ise aru saada, mis on tema iseloom ja tõekspidamised. See pole muide alati nii sirgjooneline. Näiteks soovitatakse mitte luua stseene, kus karakter lihtsalt tahab raha. Raha pole kunagi eesmärk omaette, mida inimesed tahavad, ja stseenis jääb seega puudu sügavusest. Raha on vahend, mille abil midagi muud saavutada tahetakse – kingitus lapsele ja sellega tema hoolimine, võim kohalikus vallavolikogus, uus auto ja sellega teiste imetlus. Ja sealt alles läheb lugu huvitavaks. Ühelt poolt peame ka koolitajana aru saama, mis põhjused võivad meie õppijatel olla, miks nad siin on, mida nad saavutada tahavad ja mis vajadused neil tegelikult olla võivad. Ja teisalt on see oluline ka keskkonnateemade kommunikeerimisel ja tutvustamisel – mis väärtused ja põhjused mingi tegevuse taga on ja kuidas neid saavutada hoolivamal ja loodust vähem kahjustaval viisil.

Kui sind hakkas huvitama, kuidas ka saada paremaks koolitajaks ja seda just zero waste’i teemal, tule meie konverentsile 14. septembril. Lisaks toimuvad 15. septembril lisatöötoad, millest üks uuribki improteatri ja õpetamise seoseid. Vaata rohkem infot siit. Lisaks uuri meie Zero Waste koolituskäsiraamatut, kus paljusid neid teemasid käsitleme.

Liitu uudiskirjaga

Liitu meie igakuise ingliskeelse uudiskirjaga.